V. Blavatski jt. ajaloolased väidavad, et Delfi pühamu kajastas Kreekas
Kreeta kultuuri mõju.
Apolloni võit Pythoni üle väljendab S. Lurje arvates ,,õhujumalate" võitu
vanemate paikkondlike maajumalate üle. Oli ju Delfi ennustustempel ehk
manteia (oraeula on rooma termin) algselt pühendatud maajumalannale Gaiale.
Võimalik ka, et Pythoni analoogiks on Typhon ja selle egiptuse võrdkuju
Seth (kelle tappis Horus, Apolloni prototüüp).
Antiikkirjanik Sophoklese ajal (V saj.e.Kr.) oli Delfi juba nii kuulus, et
Sophokles nimetab teda Maa kesk-kohaks, maailmakeskuse ohvripaigaks.
Ennustustseremoonia käis Delfis järgmise rituaali kohaselt.
1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste
samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.
2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele
preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.
3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil
ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud
taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.
Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui
saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine
preester — eksegeet.
Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.
Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma
rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit
ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega
teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige
vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning
lambatalle.
Delfi oraakel hakkas oma tähtsust kaotama juba II saj.e.Kr., mil Kreeka
sattus Rooma riigi võimu alla. Riiklikes asjades ei tuldud enam Delfisse
nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust oma
raske kehaga lömastanud mägesid. Apollon tapnud Pythoni oma eksimatu
noolega, kaevanud ta maa sisse ja rajanud sinna templi, et inimesed saaksid
teada Zeusi tahet.
nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust
ennustaja tasemele. 390 a.e.Kr. lõpetas oraakel tegevuse.
Muuseas on Delfi oraakli pärast ka ,,püha sõda" peetud. See oli 352.
a.e.Kr., kui Makedoonia Aleksandri isa Filippos tuli oma poliitilisi sihte
silmas pidades Kesk-Kreekasse Fookiasse, kus kreeklased olid konfiskeerinud
Delfi templi vara ning maksid sellest sõduritele palka. Kreeklased said
Makedoonia Aleksandrilt lüüa ja Delfi oraakel säilitas veel mõneks
sajandiks oma funktsioonid.
Peale Delfi oraakli oli veel teisigi, vähem tähtsaid oraaklipaiku. Tuntuim
ja vanim oli Dodona tammehiis. See asus Põhja-Kreekas muistses Epiirias,
kus pühade tammede kohina järgi püüti Zeusi tahet teada saada.
Dodona hiiest räägib V saj.e.Kr. ajaloolane Herodotos. Arvatavasti oli hiis
asutatud juba enne VI sajandit.
Ajaloolase M. Hvostovi andmete kohaselt elas just Dodonas muistne
helleenide höim, kelle nime järgi hakati edaspidi nimetama kõiki kreeklasi
helleenideks ja kreeka kultuurimõju hellenismiks.
Oma tegevuse lõpetas Dodona oraakel ilmselt varem kui Delfi oma. Dodona
oraaklile on omistatud mitmeid kahe-mõttelisi ennustusi. Näiteks öelnud ta
Lüütia kuninga-le Kroisosele, kes tuli Pärsia sõja kohta nõu küsima:
,,Kui iiletad Halyse jõe, purustad suure riigi!" Kroisos ületas jõe... ja
purustas oma riigi!
Spartalased olevat enne kui arkaadlastega sõtta astusid, küsinud sõja
tulemust. Vastus olnud lakooniline: ,,Sõda' pisarateta." Spartalased
võitsid, kaotamata ühtegi meest. Oleksid nad aga kaotanud, mehed tapetud,
naised-lapsed vangi viidud, ka siis poleks kedagi kodus nutmas olnud. Nii
arvab skeptik A. Beljavski. Minu arvates võiks viimast ennustust siiski
õigeks pidada, sest kaotuse korral oleksid pisarad ikkagi voolanud (kas või
võõrsil). Ja võita sõda ilma ühegi kaotuseta pole just kergesti
prognoositav sündmus.
Peale nimetatute tegutsesid oraaklid veel Beotis ja Delfi lähedal Abais.
Amoni tempel Siva oaasis Egiptuses oli ka kreeklaste pühamu.
Kreeka-Pärsia sõdade ajal V saj.e.Kr. juhindusid mõlema poole väejuhid ka
oma unenägudest. Herodotose andmeil olevat Pärsia kuningas Xerxes 1
sõjakäigu Kreeka vastu ette võtnüd oma unenäo tõttu. Ta näinud unes
jumalust, kes andnud käsu Hellasega sõdida.
Plutarehose andmeil näinud Kimon, Kreeka väejuht Kreeka-Pärsia sõjas, enne
Egiptusse ja Küprosele soori-tatud sõjaretke und:
,,Ta nägi, et tema peale haugub tige koer. Haukumise vahele on kuulda ka
sõnu: ,,Tegutse ning mulle enesele ja mu kutsikatele oled nii armas!"
Unenägu tõlgendanud Kimoni sõber, uneseletaja Antifi-los nii:
,,Koer — see on vaenlane. Kõne ja haukumise vaheldumine on Pärsia vägi, mis
koosneb nii kreeklastest kui barbaritest. Koerale meelepärane olla —
tähendab surra.""
Nii juhtuski, et Kimon tõi Kreekale võidu, kuid hukkus ise Küprose juures
peetud lahingus 449 a.e.Kr.
Herodotosel on veel teateid Ateena endise türanni Hippiase kohta, kes oli
sunnitud spartalaste survel Ateenast lahkuma ning võitles Maratoni lahingus
pärslaste poolel. Herodotos kirjutab:
,,Aga Hippias Peisistratose poeg viib barbarid Maratoni alla pärast seda,
kui ta eelmisel ööl oli näinud [...], et ta inagas oma lihase emaga. Seda
unenägu seletas ta nõnda, et tuleb Ateenasse tagasi ja saab uuesti võimule
ning sureb vanul päevil oma kodumaal. Nõnda tõlgendas ta siis oma unenägu."
Maratoni lähistel lahinguks valmistudes ta haigestus ja üks liikuv hammas
kukkus liiva sisse. Hippias asus hammast otsima. Herodotos jätkab:
,,Kui aga hammas nähtavale ei tulnud, ohkas ta ja lausus juuresolijaile:
,,See maa ei ole meie maa ega saa me ka iial seda oma võimu alla. Selle
osa, mis õigusega mulle kuulus, sai niiiid hammas endale.
Hippias oletas siis, et unenägu on sel viisil täide läinud."
Nagu ajaloost teada, kaotasid pärslased Maratoni lahingu väiksemaarvulise
Kreeka sõjaväe vastu ning Hippias sai seal 490. a.e.Kr. septembris
surmavalt haavata.
Herodotos pajatab ka kuulsast Termopüülide lahingust. Delfi oraakel oli
ennustanud selle perioodi kohta, et kas Sparta riik või Sparta kuningas
peab hukkuma. Herodotos kirjutab:
,,Termopüülides vübivatele helleenidele oli ennustaja Magistias pärast
ohvriloomade silmitsemisf kõige esimese-m öelnud, et neil tuleb koidikul
surra."
Herodotos räägib ka Termopüülide raidkirjast:
,,Teie ees kuulsa Magistiase haud, ta meedlased tapsid siin, kui
läbisid teel just Speraeheiose vood.
Ennustaja küll teadis, et surm on saabumas peatselt, siiski ei lahkunud ta
nüüd spartalaste kuninga väest."
Endelisi märkmeid on ajaloolastel ka Makedoonia Aleksandri kohta.
Üldtuntud on seik, et Aleksander nägi enne Foiniikia linna Tüürose
vallutamist kilbil tantsivat saatürit. Unesele-taja Aristandes ütles, et
see tähendab ,,Sa Tyros" (sinu Tüüros).
Aleksander võttis nõuks Tüürost rünnata ja vallutas linna.
H. Bigelow lisab veel juhtumi, kus Aleksandri vägi pääsenud Aasia-
sõjakäigul vaid tänu väepealik Dionysose hoiatavale unele.
Enne 332. a.e.Kr. Pärsiasse ettevõetud sõjaretke külastas Aleksander veel
üht oraaklit. Ajaloolased T. Blavatskaja jt. kirjutavad:
,,AlefcsaTider oustas egiptuse kombeid ja isegi sooritas palverännaku Siva
oaasi, jumal Amoni oraakli juurde. Amoni oraaklit austasid peale egiptlaste
veel Aasia rahvad ja ka kreeklased ning makedoonlased, kes samastasid
Amonit Zeusiga.
Aleksander küsis oraaklilt, kas ta alistab kogu Aasia, ja sai sellele
kinnituse. Plaanitsedes riskantset sõjakäiku kogu Pärsia vallutamiseks ning
põrgates seejuures makedoonia ülikute vastuseisule, otsustas ta, et
üldiselt austatud oraakli soodne vastus soodustab tema polütikat."
Makedoonia Aleksandrile määratud viimase ennustuse lausus India vang Kaleni
enne oma surma. Ta ütles Aleksandrile: ,,Me koh.tume kaheksa päeva pärast
Babülo-nis." Teatavasti tapeti Aleksander Suur 13. juunil 323. a. e.Kr.
Babülonis.
Plato andmeil näinud ennustavat und ka kuulus mõttetark Sokrates. Kolm
päeva enne oma sunnitud enesetappu öelnud ta sõber Kritiasele, et sureb. Ta
näinud unes, et ilus naine kutsunud teda nimepidi, lugedes Homerose värssi.
Värsis oli öeldud: ,,Kolme päeva pärast langed sa maapinnale."
Vana-Kreeka perioodil kujunesid välja ka põhilised ennustuskunsti, mantika
moodused. Kokku oli neid umbes 50. Peamisteks vahenditeks ennustamisel olid
luud, viled, käejooned, looma pealiigutused, pendel, veri, hobune,
kristall, õli, tuli, ohvrilooma sisikond, täringud, kivid, lamp, laip,
küüned, muna, linnud, pulgad, õhk, numbrid, tähed, endelised sündmused jt.
Ega tänapäeval palju uuendusi olegi juurde mõeldud — ehk üksnes kohvipaks,
kaardid ja taldrikukeerutamine.
4. VANA-ROOMA
Rooma linna ja tulevase impeeriumi legendaarseks loomisaastaks peetakse
753. a.e.Kr. Aastal 476 p.Kr. langes Lääne-Rooma riik germaanlaste ja
teiste rahvaste hoopide all. Rooma riigi tuumikuks olid kohalikud Itaalia
rahvad — etruskid, latiinid, sabiinid jt. Ilmselt olid neil VIII saj.e.Kr.
omad rahvuslikud ennustuskombed, kuid nende kohta pole suurt teada.
Ohvrilooma sisikonna (peamiselt maksa) järgi ennustamist. mida harrastasid
etruskid, ei saa kuigi originaalseks pidada. Juba ennustusmeetodi nimetuses
(haruspeksia) võime ära tunda Egiptuse ennustusjumala Horuse nime (Id.
Horus + spexi = vaatlema). Maksa ennustusvahendina kasutamine on
arvatavasti seotud arhailisema mantika moodusega — püromantiaga, mille
vahendiks on tuli (algselt ohverdamistseremoonia tuli). Maksa on peetud
organismi tule sümboliks. Vanimad maksaennustamise teated on pärit Vana-
Sumerist.
Viimane, arvult seitsmes ,,kuningate perioodi" etruskist valitseja Roomas
oli Tarquinius Superbus (Uhke). Aastal 510 e.Kr. aeti ta Roomast minema ja
algas uus, vabariiklik ajajärk.
Ajaloos on viiteid, et Tarquinius olevat Rooma kuning-liku perioodi lõppu
unes ette näinud.
Rooma kuningliku perioodi kohta on märkmeid ajaloola-sel N. Ma?kinil:
,,...sageli pöörduti nõu saamiseks eriliste tarkade, augurite poole, kes
arfasid jumala tahte lindude lennu järgi ja selle põhjal, kuidas nokivad
teri pühad kanad. Pärimuse järgi ilmunud Tarquinius Uhke ajal, tegelikult
aga vist vabarngi algul nn. sibülliraamatud. Nende raamatute koostajaks
peeti ennustajat, Kyme sibülli. Need raamatud sisaldasid mitmesuguseid
kreeka-keelseid ennustusi. Sibülliraamatute poole pöörduti vaid
erakordsetel juhtudel. Nende säilitamine oli usaldatud erilistele
preestritele ja tõlgendajatele."
Lisada võiks veel seda, et sibülliraamatud hävisid Rooma tulekahju ajal 83.
a.e.Kr. Hiljem uuesti kogutud materjali käskis Rooma väejuht Stilieho
aastal 400 põletada.
Esimeseks sibülliks on peetud Trooja kuninga Priamose tütart Kassandrat.
Kreeka mõjuna on Rooma riigis oraaklitena tegutsenud kuni 12 sibülli.
Kuulsaimad neist tegutsesid Kymes ja Tiburis. Kyme oli algul Suur-Kreeka
koloonia. mis asutati VIII saj.e.Kr. See asub Lõuna-Itaalia läänerannikul
Napoli lähedal. Rooma vöimu alla langes Kyme IV saj.e.Kr.
Kui Rooma riigi piirid laienesid, ulatus siia üha rohkem ka kultuurilisi
mõjutusi. Eriti suur oli Kreeka mõju. Kreeka põhilised jumalad võeti üle
nende nimesid ja kohati ka funktsioone muutes: Zeusile hakkas vastama
Jupiter. Herale Juno, Poseidonile Neptunus, Athenale Minerva, Aresele Mars,
Aphroditele Venus, Artemisele Diana. Hephaistosele Vuleanus. Hestiale
Vesta, Hermesele Mereurius, Demeterile Ceres, Apollonile Apollo.
Selle jumalate rea tõin, et näidata: a i n u 11 ennustusju-mal Apollon on
säilitanud oma põhilise nimekuju ja funktsiooni.
Ennustusvõimet hinnati ka Rooma alamate ja orjade juures. On näiteks
teateid suurest Sitsiilia orjade ülestõusust aastal 138 e.Kr. Saar oli 6
aastat orjade käes, vermiti isegi oma münte ülestõusu juhi Eunuse
portreega. Alles mitme konsuli ühendatud armeed suutsid orjadest võitu
saada. Eunuse isiku kohta kirjutab ajaloolane N. Ma?kin järgmist:
,,Liikumise juhiks oli ori Eunus, kellega käis kaasas võimeka maagi ja
ennustaja kuulsus. Räägiti, nagu oleks Eunus suure süüria jumala Athagali
kaitse all. Eunus kuulutati tsaariks ja nimetati süüria tsaaride nimega
Antioehoseks."
Ülestõusnutel oli veel teinegi juht — Kleon, aga tema loovutas oma võimu
Eunusele kui populaarsemale.
Kui tapetud isade asemele sirgusid pojad, tõusid Sitsiilia orjad jälle
üles. See oli 104.-101. a.e.Kr.
N. Ma?kin kirjutab:
,,Tsaariks kuulutati Salvius. Teda peeti kogenud ennustajaks, kes kasutas
selleks loomade sisikonda. Salvius võttis endale nimeks Triphon."
Ka seekord oli ülestõusul veel teinegi juht, Aphinion, keda peeti kuulsaks
tähtede järgi ennustajaks. Aphinion kuulutas end samuti tsaariks.
Huvitav! Kui eelmise ülestõusu puhul eelistati ennustajat maagi lihtjuhile,
siis kuidas talitati kahe ennustajaga?
Peajuhiks kuulutati Triphon. Ilmselt loeti haruspeksiat usaldusväärsemaks
või ka operatiivsemaks kui astroloogiat.
Kuigi roomlastel olid omad sibüllid, pöördusid nad erakordsetes olukordades
Delfi oraakli poole. Nii juhtus see ka peale Cannae lahingut. kus Kartaago
väejuht Hannibal purustas peaaegu kogu roomlaste sõjaväe ja oleks võinud
rünnata kaitsetut Roomat. Tuginedes Liviusele, kirjutab I. Korabljov oma
raamatus ,,Hannibal" nõnda:
,,0raakel luges üle jumalaid ja jumalarinasid, kellele tuli ohvreid tuua.
Ta andis ka nõu, kuidas seda teha. Süs aga lisas: ,,Kui te, roomlased,
nõnda talitate, siis teie olukord paraneb ja kergeneb. Teie riigi olukord
muutub õnnelikuks )a võit sõjas jääb rooma rahvale. Kui teie riigi asjad
edenevad hästi ja ta päästetakse, saatke Apolloni püütiale kinke
sõjasaagist ja raha, mida saate sõjasaagi müügist. Austage sõjamehe
relvastust, hoiduge ohjeldamatust lõbutsemisest."
Aga ka see, Rooma riigile kõige ohtlikum sõda, II sõda Kartaagoga. olevat
alguse saanud Hannibali unenäost. Selle tagajärjel olevat ta otsustanud
Kartaago valitsejate nõusolekuta rünnata Rooma ,,mõjusfääri" kuuluvat Sagun-
tumi linnä. I. Korabljov kirjutab, toetudes Liviusele:
,,Arvatavasti sellel ajal levisid sõdurite ja mitte ainult sõdurite seas
kuuldused imepärasest unenäost, mida Hannibal näinud ja mis ennustanud
võitu."
Üks huvitavaid juhtumeid kogu Teise Puunia sõja jooksul oli aastal 216,
veel enne Cannae lahingut. Hannibal valmistas Rooma sõjaväele lõksu: jättis
oma laagri näiliselt maha, kullahunnikud nähtaval, lõkked põlemas. Ise aga
jäi tee äärde varitsema, et ootamatult rünnata. Luure teatas konsul Marius
Statiliusele, et tegemist on arvatavasti löksuga, ja otsustati kindlustatud
laagrist mitte väljuda. Edasi loeme J. Korabljovi raamatust:
,,Marius Statiliuse teadaanne põhjustas efekti, mis oli vastupidine
sellele, mida ootas Emilius Paulus. Södurid hakkasid veel valjemalt ja
otsustavamalt nõudma, et antaks teeleasumise signaal. Vastasel korral
lubasid nad minna ise ja ilma signaalita. Varron andis käsu teele asuda ja
vaid viimasel hetkel õnnestus Paulusel oma kolleegi peatada. Leegionide
riviembleemid kanti juba väravast välja, kui Emiliuse saadik teatas
Varronile, etkanadega ennustamisel ei s aanud Emi lius s oo dsat e nnet
(minu sõrendus — I.S.).
Ebausklik hirm sundis Varroni peatuma, kuid tal tuli veel kaua veenda
ülesköetud sõdureid, et pöördutaks tagasi laagrisse."
Seega — kui haned päästsid Rooma linna, siis tegid kanad seda Rooma
Ñòðàíèöû: 1, 2, 3, 4, 5
